kakaomassi-valmistamine-klaussoni-vabrikus-1920ndatel-02
Hedda Peet

Hedda Peet

Raamatukirjutaja

Eesti magusameistrid

Eestimaal on alati elanud ja tegutsenud ettevõtlikke inimesi. Rohkem kui sada aastat tagasi proovisid nii mitmedki kätt ka magusaäris ja paljudest said tublid tegijad. Kompvekke ja muud maiust valmistati Eestis nii Tallinnas, Tartus, Pärnus kui ka teistes linnakestes ja alevites. Meisterdati karamelle ja purgikomme, šokolaaditahvleid ja -kompvekke, biskviiti ja präänikuid, marmelaadi ja pastilaad. Esimesed magusavabrikud alustasid 1900ndate alguses, järgmine laine saabus pärast aastat 1918, kui kuulutati välja Eesti Vabariik. Noor riik vajas kõike ja ettevõtlikud kodanikud avasid ridamisi ärisid ning asusid kes mida ka tootma.

Eesti magusameistrid 1

Hoogsalt tekkis uusi kommimeistreid aastatel 1925–1928. Levinud olid kolme-nelja töölisega ettevõtted, aga nimeks ikka kompvekitööstus. Saabus majanduskriis ja ka magusatootmises tekkis langus. 1930ndate keskel majandus elavnes, jätkasid suuremad ja tugevamad ning alustasid uued magusameistrid. Tõrkeid tekitas 1932–1934 kehtinud maiusainemaks, aga elati üle seegi. 

Tasub meeles pidada, et tollal tegid magusameisterdajad šokolaadi otsast lõpuni ise. Ostsid kakaooad, röstisid need, valmistasid ubadest kakaomassi ja sellest juba šokolaadi. See oli aeganõudev ja täpne töö. Ka martsipanimass segati tuhksuhkrust ja mandlitest ise kokku. 

Vanim eesti magusavabrik on AUGUST BRANDMANNI KOMPVEKI- JA ŠOKOLAADIVABRIK, mis loodi 1901

20. märtsil 1927 avaldas Brandmann Päevalehes teadaande: „Tallinnas on viimasel ajal levinud kuuldused, nagu sõidaks mina ligemal ajal Austraaliasse asumisele. Kelle poolt ja mis sihiga need jutud on liikvele lastud, on minule teadmata. [—]… minul seni aega ei ole olnud väljarändamise küsimust kõne alla võtta, ega kavatse seda ka tulevikus teha, kuna veendunud olen, et ka Eestis küllaldaselt tööd jätkub sellele, kes tööd teha tahab.”

Vanuselt teine on Pärnus 1904 alustanud KOMPVEKIVABRIK PROGRESS,

mis kuulus Elias Vessetile. 1936. aasta jõulude eel oli Progressil pakkuda uudistoodetena mokakreemišokolaadi, rosina-mandlišokolaadi ja 22 sorti pralineed Erisegu. Aasta 1937 toodang oli 9 tonni šokolaaditooteid, 18 tonni karamelle ja 22,5 tonni biskviiti, millega Progress oli Kawe järel teine suurtootja Eestis. Andmed on pärit toonaselt Statistika keskbüroolt. Progressil olid oma veoautod, millega veeti maiust üle Eesti laiali ja reklaamid ilmusid ka ajakirjas Nädal Pildis.

1906 alustas ORJOL, hilisema nimega GINOVKERI KOMPVEKIVABRIK

Kõik papa Ginovkeri neli poega töötasid vabrikus.  Aastal 1934 moodustas eksport juba 34% ja Ginovkeri hea ning paremaga maiustati  Euroopas, Põhja-Ameerikas, Lähis-Idas, Aasias ja Aafrikas. Välisklientidega suhtles noorim poeg Leo, kes  tähistas augustis 105ndat sünnipäeva. 

Tallinnas tegutses ka KREEKLANE ARISTID ALEKSANDRIDI,

kes alustas halvaameistrina. Mees rajas enda magusatööstuse aastal 1913 ja tema oskusi kasutati peale 1945. aastat ka Kalevis. Täna jagab mälestusi vanavanaisast Aristidi Tallinnas elav lapselapselaps.

Eesti linnas Petseris alustasid 1926 magusategu hiinlased ja pidasid vastu aastani 1932. Siis kehtima hakanud magusamaks rikkus teistegi meistrite plaanid.

Oma kommimeistrid olid ka Paides ja Viljandis, Võrus ja Kuressaares, Tapal ja Jõgeval, Pukas ja Narvas, Kilingi-Nõmmes ja Vändras, Mustvees ja Elvas, Haapsalus ja Rakveres, Valgas ja Hiiumaal. Üle Eesti armastasid lapsed karamelle ja paljud tänased eakad mäletavad kommi Tilk Piima. Üks suur lemmik oli tollal aga kompvek Vähjake.

1931. aasta väljaandes „Eesti tööstus ja kaubandus sõnas ja pildis” on kirjeldus, kuidas ostjaskonna hulgas eriti nõutud Vähjakest Kawes valmistatakse: „Tehakse kaks segu – koor ja tuum. Tuum pannakse koore vahele ja nii sünnib ilmatu suur „vähjake”. Seda venitatakse ja lõigatakse siis vähemateks osadeks, millised juhitakse masina alla, mis juba eraldab ilusad väikesed „vähjakesed”.

Tänagi võib üle Eesti leida magusatootjaid, kes valmistavad imelisi kompvekke ja šokolaade. Tänapäeva šokolaadimeistri elu on küll veidi lihtsam kui sada aastat tagasi, sest paljud kasutavad valmis šokolaadimassi. Martsipaniga on samad lood, suur osa praegustest tegijatest ostab valmissegatud martsipanimassi ja voolib või vormib sellest kujukesi. Mõned teevad šokolaadi siiski kakaoubade massist või koguni ubadest. Tõsine huvi ja pühendumine on kiiduväärt ettevõtmine, kuid majanduslikult riskantne. Käsitööšokolaad on kallim, kogused väiksed ja pole kindel, kas vaev ennast ära tasub. 

Mõned ettevõtlikud ja tragid inimesed tegutsevad ka Pärnus, tuleb vaid õige koht üles leida. Abiks on selles Hedda Peeti raamat 

"Meie magusameistrid ehk šokolaad südamest"

Nautige nii maiust kui meie magusameistrite lugusid! 

Eesti magusameistrid 2