“Hea Maa” Pärnus, Nikolai tänava alguses hellitab külalisi värskete maitsetega. Ka lastepraad viib keele alla, ei mingit viineri-friika lati alt läbi jooksmist!
Nikolai tänav on üks suvepealinna Pärnu tuiksooni, mis uhke kaarega ühendab rannarajooni kesklinnaga. Ja sõltuvalt sellest, kas näljane stardib rannast või südalinnast, tundub viimase külje alla jääv Hea Maa vastavalt kas lähedal või kaugel. Või mis kaugetest kohtades Pärnus üldse juttu teha saab! Ongi ehk hea minna rannamelu ja mürgli eest korra pakku, võtta platsi varjulise lehtlaga sarnaneval terrassil ning lasta enesele värsket ja kodumaist head-paremat ette tassida.
Meeleolu on väga tšill – batikmustrilistes roosades kleidikestes ettekandjad oleks kõik otsekui missivõistluse eelvooru läbinud. Ilmselge märk heast maitsest, äge! Ehkki rahvast jagub ka siia, parajalt ära peidetud oaasi. Kõik lauad terrassil on täis, meie saame viimase endale krabada.
Tuleme luurama, mis imetrikke siin köögis kokku mooritakse, et kohalik rahvas seda paika nii kiidab. Kusjuures veel nii, et iga suvaturist ei kuule sest paigast poolt silpigi – nemad saadetakse teada-tuntud hotspot’idesse, ainult sõpradelt saad need kõige ausamad ja mahlasemad vihjed kätte.
Hea mõte köögi käekirjast aimu saada tundub tellida suupistevalik. Kirjade järgi kahele, ja tegelikkuses on see ka üks hiiglaslik liuatäis maast, merest ja aiast võetud kraami. Kõik parajad pisikesed suutäied sealjuures suisa kriminaalselt maitsvad. Kõik läheb üllatavalt tempokalt alla, märkan mõne aja pärast. Jumal tänatud, et siin laua ääres keegi rannavormi hoidmisega ei tegele, ja kuni kõhunahk veel venib, võib lõbus tankimine jätkuda.
Pearoaks valin taimetoidu. Mitte seetõttu, et ma muud ei sööks – lihtsalt toiduvahelduseks. Veganroad, ime küll, on tihti kõige maitserikkamad üldse, ja siin on koka lennukust eriti hästi tunda.
Kikerherne kotlet sobib hästi keskmisele maitsele, kinoa on aga suurepärane – mahlane ja mõnusa tekstuuriga, karulaugune majonees on imeline. Kõik on väga pirakas, toitvas ja värvikas seades. Pean tunnistama, et kaldun taimse gurmaanluse rindel ise küll veidi vürtsikama kraami austajate hulka, minu jaoks on see kõik igas mõttes veidi liiga mahe. Samas vohmib kõrvallauas sama taimemeistriteost üks sipelgataljega kaunitar, ja tema näib küll väga õnnes olevat. Või pole ta lihtsalt väga ammu enne siia tulekut mitte midagi söönud. Silmi piiga igatahes lahti ei tee.
Kodus tehtud limonaadid on heade kohtade visiitkaardid, ja siingi on tase ootuspäraselt kõrge. Ainus häda selliste jookide manustamise juures on see, et mingit suva-limpsi lapsed enam ei tahagi. Parema meelega joovad vett. Kuid see on ju pigem pluss kui miinus. Parim taktika lapsi rämpstoidust võõrutada on nad lihtsalt hõrgutistega ära hellitada. Töötab väga hästi!
Originaalartikkel: sobranna.postimees.ee
Reedest pühapäevani
