kohvik-restoran-hea-maa-parnus_logo_v

Räägivad, et õige kunst sünnib tühja kõhuga. Meie seda ei usu.

Pärnu parim kohvik-restoran Hea Maa kutsub Sind täiustama oma teatri- ja kontserdielamust!

Kõigile Endla Teatri ja Pärnu kontserdimaja pileti* ettenäitajatele kogu menüü**

-10%

* Pakkumine kehtib ka üks nädal enne ja üks nädal pärast piletil märgitud kontserdi või etenduse kuupäeva
** kogu menüü ja alkohoolsed joogid

Räägivad, et teater on kaduv kunst. Et see, mis Endla teatrilaval sünnib, see samal hetkel sinnasamasse ka hääbub. Mis äsja oli, seda enam ei ole ja seda enam ei tule. Kui eesriie langeb ja orkestri viimase noodi kaja kustub, siis jäävad ainult emotsioonid ja pime kodutee. Aga miks peaks õhtu, mis emotsioonide püüdmise jaoks vabaks võetud, sealsamas, klapptoolide kolina saatel kõigest paari tunniga lõppema? Ega ei peagi. Lase tal viibida, luba tal olla kauem, kui kestab kontsert Pärnu kontserdimajas või näitemäng Endla Teatris. Kümble selles, mis Sulle äsja anti, veidi enam, võta ta endale selle õhtu kaaslaseks, kellest mõelda, kellega olla ja kellega öös edasi minna.

Tulge istuge pärast etendust oma emotsiooniga meie juurde, kohvik-restorani Hea Maa, mis on Pärnu kontserdimajast parasjagu mõnesaja sümfoonilise sammu ja Endla Teater poole aplausi kaugusel. Muljetage veini kõrvale näidendist, mille sügavavõitu sõnum õige pisut ülerääkimist nõuab. Võta kohvi ja tükk sorbeed ning lahka esietendust, millest ilmselt tõotab saada teater Endla mängukava järgmiste aastate vaieldamatu menuk. Või maitse mustikasuppi, mis laseb äsjase kontserdi veelkord Sinust läbi voolata. Ning tänutoosti asemel panete kolmekesi – Sina, Tema ja Endla – paika järgmised etendused ja teatrid, kontserdid ja saalid. Las see üleslöödud õhtu olla tervenisti Sinu.

Poiss oli ehk 7–8 aastane, kui tema ema tõi koju kaks teatripiletit. Hüüdis lapsed viienda korruse aknalt tuppa ja ütles, et lähete kahekesi. Pani seejärel poisi koos paar aastat noorema õega number kuus bussile ja juhendas, et „maha astute Lenini alleel, seal kus Dünamo pood ja teater on. Enne silda“ ja pistis vanemale lapsele jäätise jaoks metallrubla taskusse. Tegelikult ei viitsinud poiss teatrisse minna, sest õues jäi sõpradega kõik oluline pooleli. Kohe üldse ei viitsinud. Oleks veel, et kino ja mõni hea film, oleks hoopis teine asi.

Aga lavastus ja pealegi arusaamatu pealkirjaga: „Hipopotaamus“! Mis pealkiri see selline on! Just täpselt, kahe „aa“-ga. Poiss ütles oma mahajäävatele semudele ja veidi ka iseendale lohutuseks, et vähemalt on teatris puhvet ja sealt saab jäätisekokteile. Sõbrad mõistsid üksteist, sest 1982. aastal oli teatri puhvet ja jäätisekokteil tõsine argument.

Ema oli ilmselt täiesti juhuslikult teinud lastele hea valiku, istekohad Endla teatris, või õigemini tollases Pärnu Lydia Koidula nimelises Draamateatris, olid parteris, täpselt väljapääsu kõrval, puhvetipoolses servas. Igatahes oli poiss juba tookord kiirete jalgadega dzentelmen ja sai vaheaja alates kohvi- ja konjakihõngulises teatrikohvikus šokolaadipuruga kaetud kaks jäätisekokteili esimesena kätte, joogikõrs sees ja puha. Õde-venda olid rahul.

Näidendist endast ei mäleta poiss 37 aastat hiljem enam ridagi. Ka selle, et hipopotamus on peenem nimi jõehobule, sai ta alles aastaid hiljem teada. Toona teatris arvas ta, et see on lihtsalt kena loomanimi, nagu lehmadel Mustik või nii.
Muutunud ei ole suurt midagi, ikka esmalt leib ja seejärel tsirkus. Menüü ja teateri mängukava. Ning just selles järjekorras. Või moodsamas keeles: gluteenivaba sai ja teater. Keeks ja kontsert. Hea Maa ja Endla Teater. Hea Maa ja Pärnu kontserdimaja. Hea Maa ja ükskõik mis muu, mis hingele hea. Ma miks peakski muutuma.

PS. Veidi hiljem oli üks täpselt samasuguse finaaliga teatriskäik veel. Ainult näidend oli teine, Rakvere Teater mängis  külalisetendust „Smaragdlinna võlur“.

Vanaema raamaturiiulis seisis aastakümneid tagasi üks raamat, mida poiss alailma
lehitses. Ehkki Iina Aasamaa “Käitumisest“ ei olnud lasteraamat, tegid selle
sirvimisvääriliseks viisaka, või siis ka ebaviisaka, käitumise ilustreerimiseks autori
enda loodud joonistused. Need meeldisid poisile. Meeldisid nii, et midagi jäi ka
raamatu sisust külge.
See raamat meenub poisile alati kui ta kontserdil, teatris või kinos enne muusikat,
etendust või filmi istet on võtnud ja juhtub nägema, kuidas Endla teatri suures saalis
naine mehele tooliridade vahel ees minnes teed teeb ja kohti otsib. Ja siis, kui Pärnu
Kontserdimajas istmete vahekäigus möödub keegi istujatest keegi selg istuja poole.
Ja meenub ka siis, kui Apollo kinos on naabrite poolt okupeeritud mõlemad käetoed.
Meenub seepärast, et raamatus oli teisiti. Täpselt vastupidi. Aga aeg ju muutub,
Oluline muutub ajapikku vähem oluliseks ja toonane väheoluline muutub tänapäeval
vaat et reegliks. Popkorni toona kinos ei pakutud ja ilma ülikonnata teatrisse ja
kontserdile ei mindud. Küll aga võeti endale aega ja astuti enne või pärast etendust
restoranist läbi. Mine tea, ehk sellepärast, et aeg oli ainus asi, mis tol ajal rohkelt ja
vabalt saada oli. Lisaks raamatutele ja teatripiletitele. Teater Endla ja kohvik-restoran
Hea Maa vahe on aga endiselt aegasäästvad 100 meetrit ja selle aja leiab ka siis, kui
aega ei ole.
Poiss otsis selle 1968. aastal ilmunud raamatu nüüd, 35 aastat pärast sirvimisi, üles.
Kõik on samamoodi kenasti must-valgel kirjas. Lehekülg 85-86.

Tulen kohvik-restorani Hea Maa

Endla Teater ja Pärnu Kontserdimaja - elamused jätkuvad Hea Maa kohvik-restoranis

See lõhnab veel eelmisest korrast. Õrnalt, aga lõhnab. Ta ei rääkinud tookord palju. Me kumbki ei rääkinud, olime niisama. Mina selle kleidiga ja Tema minuga. Ja täna läheme jälle. Aga kleit lõhnab veel eelmisest korrast Meie järele.