Raamatukirjutaja
Sadakond aastat tagasi oli Pärnus mitmeid toidukohti, kus keha kinnitada. Oli söögitubasid, kõrtse ja peenemaid restoranegi. Aga kuhu minna, kui kõht täis, aga isu millegi erilise järgi?
Mida pisikeses Pärnu linnas tehti ja toodeti, et elu magusam ja värvikam oleks?
Julius Herrnbergeri 1869 avatud pagariäri Nikolai 18 majas oli ka Pärnu esimene kohvik, sest tagatoas sai juua teed, kohvi ja kakaod ning maiustada. Lisaks saiadele, pirukatele, kookidele ja tortidele pakuti seal ka šokolaadi, kompvekke ja küpsiseid. Pagariärist kasvas välja kondiitri- ja maiustusteäri ning see tegutses aastani 1940.
Veidi noorem maiuseäri asus Rüütli tänav 31 majas ja avas uksed aastal 1881. Asutas selle Viinist saabunud Oscar Bathelt, kes müüs 1908. aastal maja Otto Huferile. Maiust pakkusid majas mõlemad mehed. Hufer reklaamis end kondiitriäri, kohviku, šokolaadi-, martsipani- ja kompvekivabrikuna. Kostitas ka marmelaadi, jäätise ja teeküpsistega.
Huferi kohvik tegutses edasi ka nõukogude ajal, kandis nime Kungla ning kohvikulettidel ilutsesid lisaks saiadele ja kookidele ka kommikarbid, -purgid ja küpsisekuhilad. Kohvik suleti 1990ndate alguses.
1934. ja 1935. aasta suvel ravis riigivanem Konstantin Päts Pärnu Mudaravilas reumat ja peatus Villa Salmes Papli tänaval. Kuna tervis oli kehv ja liikuda raske, sõidutati riigivanemat autoga. Villa Salme peretütred Lehte ja Tiio mäletavad korda, kui riigivanem nad enda autosse kutsus ja Nikolai tänavale sõidutas. Autosid ei olnud tollal palju ja juba sõit oli suursündmus. Edasi läks aga veelgi toredamaks. Astuti sisse keldriärisse, kus Päts ostis mõlemale tüdrukule väikesed kohvrid, mille sees olid martsipanist kujukesed. See oli Blaufeldti kondiitriäri.
Pärnu kommimeistrite lipulaev oli vabrik Progress, mis alustas 1904, elas üle esimene ilmasõja ja jätkas magusameisterdamisega Eesti Vabariigis aastani 1940. Progressis toodeti erimaitselisi kompvekke nii paberis kui toosides, marmelaadi ja želeed, iirist kaaluga ja karpides, hernekomme, likööri- ja martsipanikompvekke, šokolaadi tahvlites ja nööpidena, mõru- ja piimašokolaadi pähklitega. Pühadeks tehti kompvekke „ilukarpides ja šokolaadist kujusid”. Lisaks valmistati kakaopulbrit ja tellimise peale jahvatati ka suhkrut „tolmpeeneks” ehk tehti tuhksuhkrut.
Villa Karola peretütred olid maiad plikad. Pere pidas pansionaati, kus 1930ndatel suvitas seltskondi Soomest, Rootsist ja kaugemaltki ning tüdrukud pistsid maiust põske tihedamini kui teised lapsed. Pärnu 9. algkooli lähedal Rüütli 55 asus Rahvamaja kiosk, kus plikad ostsid suhkrus jõhvikaid ja rabarberitüki kujulisi karamelle. Veel pakuti seal apelsine, šokolaadi ja ka tubakat, maiust nii sees söömiseks kui kaasa viimiseks. Rõõmu tundsid õekesed ka Stude martsipanist ja ilusas valges karbis „õlgšokolaadist” ning lemmikud olid veel suhkrustatud pähklid šokolaadis. Kes neid tootis, tüdrukud ei tea, sest lastele on tähtis maitse ja väljanägemine. Ilusamate šokolaadikommide pabereid hoiti alles, siluti sirgeks ja imetleti. Head olid marmelaadi-, likööri- ja muude täidistega kompvekid.
Maal elavad lapsed sõid aga oma aia ja metsamarju, nendest keedetud moose ning mett, mida korjasid pere mesilinnud ja korjasid metsast pähkleid. Oma talu kanade munadest, koorest ja aiamarjadest tehti pidupäevadeks võikreemiga torti.
Jäätisemeistrid tegutsesid Pärnus juba esimeses vabariigis. Üsna pea peale sõda hakkas jäätist valmistama aga Pärnu piimakombinaat. Kõrgaeg saabus aastal 1966 ja tootmine kestis aastani 1972. 1960ndatel hakati piimakombinaadis tootma ka uudset maiust glasuurjuustukest. Seda tehti eskimojäätise vormides.
Aastal 1992–1993 hakati just Pärnu piimakombinaadis esimesena Eestis tootma jogurteid. Siin praktikal olnud taanlane töötas välja retseptid, tõi kaasa ka esimesed pakendid ja läkski lahti. 1994 telliti uued etiketid ja topse hakati ostma Soomest. Jogurt oli uudne ja maitses magusalt.
Pärnu raehärra ja veini- ning konjakikaupmees Justus Bernhard Specht alustas joogiäriga aastal 1830, tootes konjakit ja likööre ning esitles neid väljanäitustel.
Veinitehas Viktoria tegutses 1924–1934. Alustati aadressil Kuninga 18 Pärnus, 1929 tegutseti aadressil Väike-Jõe 7 ja 1931 Martna 1 (Hospidali). Omanikud olid Vladimir Klaassen ja Johann Raba.
Oma majas Aisa 41 Pärnus valmistas oma aia marjadest ja puuviljadest veine Andres Kissa koos naise Annaga. Valmisid sõstra-, mustsõstra-, karusmarja- ja õunavein. Lisaks tehti ka portveini, rootveini ja veini Isabella.
Esimesed teated õllepruulimisest Pärnus pärinevad aastast 1562, kuigi õlut joodi siin juba varemgi. Pärnu kingsepa poeg Heinrich Ferdinand Puls alustas Pühavaimu ja Kuninga tänava nurgal õlle tootmist aastal 1846, nagu siltide järgi otsustada võib. Samal ajal alustas sealsamas kõrval tegevust ka tema kaubamaja. Viimane õlu pruuliti 28. veebruaril 1927 ja seda Bliebernichti pruulikateldes. Sama aasta juunis anti konkurentsis alla ja Pulsi õllevabrik lakkas olemast.
1869. aastal võttis Pärnu sepa poeg Johann Eduard Bliebernicht Audru parunilt kümneks aastaks rendile õlleköögi. Bliebernichti õllevabrik oli ainus Eestis, mida juhtisid enamiku aega naised. Õlut pruuliti aastani 1940, siis õllevabrik natsionaliseeriti.
Aastal 1878 sai proua Caroline Norrenberg Liivimaa kubermanguvalitsuselt loa avada Pärnus karastusjookide tööstus. Sama aasta suvel ilmus ajalehes teadaanne: „Minno majas Perno linnas on Selters ja Limonadi terwe ja poole puddeli ja minno podis sure silla liggidal ka klaasi wiisi ilma ehk sahwtiga oddavalt müja. L. Norrenberg”
Pikemalt võite kõigest sellest lugeda Hedda Peeti raamatust
Lisaks ajaloole leiate sealt ka tänased Pärnumaa maiusemeistrid, kelle loomingut Pärnu toidukohtades nautida saab. Kohalik siider, vein ja taimeteed sobivad hästi kohalikust toorainest valmistatud maitsva toidu kõrvale.
Reedest pühapäevani
